Kohaliku omavalitsuse ajalugu ja arengEesti omavalitsussüsteemi arengu võib jagada kolme perioodi:
Periood 1918 - 1940 Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 1918. aastal hakkas Eestis kehtima kahetasandiline omavalitsussüsteem, kus esimese tasandi moodustasid linnad, vallad ja alevid ning teiseks tasandiks oli maakond (11 üksust), mille organiks oli maavolikogu. 1934. aasta põhiseadusega kaotati maakonna tasandi kohalik omavalitsus ning maakond muudeti riikliku juhtimise tasandiks. Aastatel 1938-1939 viidi Eestis läbi ulatuslik haldusterritoriaalne reform, mille tulemusel vähenes valdade arv 398-lt 281-le. Kuna Eestis reguleerisid valla ja linna staatust erinevad seadused, siis linnad jäid reformist puutumata ning neid oli 1939. aastaks 33 üksust.
Periood 1940 - 1990 Nõukogude okupatsioonivõimud lõhkusid seni kehtinud süsteemi ning 1945. aastal moodustati külanõukogud, mille arv ulatus 636-ni. 1950. aastal likvideeriti maakonnad ning nende asemele moodustati 39 rajooni. 1950. aastatel katsetati Eestis koguni oblastite süsteemi, et ühtlustada Eesti haldusterritoriaalne korraldus Nõukogude Liidu süsteemiga. Nõukogude okupatsiooni lõpuks viidi läbi märkimisväärseid muudatusi Eesti haldusterritoriaalses korralduses, mille tulemusena jäi Eestisse 15 rajooni ja 255 kohaliku tasandi üksust.
Periood alates 1990 Taasiseseisvumise järgse perioodi võiks jagada kaheks: · 1990-1994 - kohaliku omavalitsuse reform süsteemi taasloomiseks · alates 1994 - kohaliku omavalitsuse süsteemi väljaarendamine
Kohaliku omavalitsuse süsteemi taasloomisele pani aluse kohaliku omavalitsuse aluste seadus, mis jõustus 1990.aasta 1.jaanuaril. Paralleelselt seadusega jõustus konkreetne kord omavalitsusliku haldussüsteemi väljaarendamiseks. 1989.aasta sügisel viidi esimeste vabade valimistena läbi valimised kohalikesse võimuorganitesse. Koos kohaliku omavalitsuse institutsionaalse arenguga toimus ka kohalike eelarvete detsentraliseerimine. 1991. aastal fikseeriti kohaliku omavalitsuse põhialused Eesti Vabariigi Põhiseaduses . Vastavalt seadusele oli Eesti kohalik omavalitsus kahetasandiline. Teise tasandi omavalitsusüksusteks olid maakonnad (1990.a nimetati rajoonid maakondadeks), mis moodustati seniste rajoonide baasil. Kohaliku omavalitsuse esimeseks tasandiks olid linnad, vallad ja alevid. Lisaks nimetatuile oli kuus vabariiklikku linna, mille puhul ei olnud haldustasandid lahutatud . Valdade, linnade ja alevite omavalitsusliku staatuse omandamiseks nähti ette pikem ajaperiood. Selleks, et omandada omavalitsuslik staatus koos sellest tulenevate seadusjärgsete õiguste ja kohustustega, pidid senised külanõukogud, linnad ja alevid ette valmistama põhimääruse ja arengukava, ning arendama välja esmase struktuuri, et olla suuteline talle pandud ülesandeid realiseerima. Kohaliku omavalitsuse esmatasand arenes välja järk-järgult sõltuvalt konkreetsete üksuste valmisolekust. Omavalitsusliku staatuse omistamiseks moodustati spetsiaalne haldusreformi ekspertkomisjon. 1993.aasta sügiseks olid kõik esmatasandi haldusüksused omandanud omavalitsusliku staatuse. 1994. aastaks oli kohalik omavalitsus küps selleks, et viia sisse üldised ja ühetaolised ülesehituslikud põhimõtted pikemaks arenguperioodiks. 1994. aastast rakendus uus kohaliku omavalitsuse korraldus, millega sai lõpule ülemineku- ja reformiperiood ning millega pandi alus süsteemile, mis kehtib tänapäeval. Võeti vastu pakett kohalikku omavalitsust reguleerivaid seadusi, millest osade vastuvõtmine nihkus 1994. ja 1995.aastasse:
· Valla- linnaeelarve seadus ; · Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus; · Kohalike maksude seadus; · Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus.
Põhiliseks muudatuseks oli ühetasandilise omavalitsussüsteemi kehtestamine. Esimese tasandi moodustasid vallad ja linnad ning ka senistest alevitest said arvestades nende endi taotlusi kas linnad või vallad. Maakonnast sai riikliku regionaalhalduse üksus, maavanemast riigi esindaja maakonnas. Senistest vabariiklikest linnadest said omavalitsusüksused maakonna koosseisus. Linnad ja vallad said konkreetsed seadustest tulenevad funktsioonid ja pädevuse. Kui seni oli neil õigus funktsioone täita võttes need üle maavalitsuselt, siis nüüdsest oli see üldine ja ühetaoline kohustus. Samuti muutusid vallad ja linnad maksusüsteemi vahetuks subjektiks. Muutus kohalikesse eelarvetesse laekuvate maksude struktuur. Kuna teise tasandi kohaliku omavalitsuse kaotamisega läksid mitmed seni temal lasunud funktsioonid üle riigile, siis kitsenes ka kohaliku omavalitsuse maksubaas tervikuna. Kohaliku omavalitsuse põhitulubaasiks kujunes 52% füüsilise isiku tulumaksust (alates 1996.aastast 56%).
Maakondliku omavalitsuse asemel omandas üha suurema tähtsuse omavalitsusüksuste koostöö maakondlike omavalitsusliitude vormis. Lisaks oli kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega ette nähtud maakonna omavalitsusüksuste esindajatest moodustatud piiratud ülesannetega maakogu (põhiülesandega maavanema kandidatuuri kinnitamine). 1996.aastal kaotati maakogud ka sellisel kujul ning nende ülesanded anti maakondlikele omavalitsusliitudele.
Loe veel: Külanõukogust vallaks (1989-1993) |
|
Tagasi