Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta

Mis on direktiivi eesmärk?

Direktiivi eesmärk on muuta Euroopa Liidus seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikud oma õigusliku staatuse ning õiguste-kohustuste poolest võrdsemaks Euroopa Liidu kodanikega. See tähendab liikmesriikide seadusandluse ühtlustamist selles osas, mis puudutab ühtseid sotsiaalseid õigusi, võrdset kohtlemist tööturul, õppimist, diplomite tunnustamist jms.

Millised on pikaajalise residendi staatusega kaasnevad õigused?

Pikaajalisi elanikke tuleb kohelda võrdselt kodanikega järgmistes valdkondades:
1) tööturg;
2) haridus ja kutseõpe;
3) diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine;
4) sotsiaalkindlustus;
5) maksusoodustused;
6) juurdepääs üldsusele kättesaadavatele kaupadele ja teenustele;
7) ühinemisvabadus ning õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega;
8) vaba juurdepääs kogu asjaomase liikmesriigi territooriumile.

Lisaks on pikaajalisel elanikul tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu ning õigus elada teise liikmesriigi territooriumil töötamise või õppimise eesmärgil.

Pikaajalise staatusega elanik võib elama asuda teise liikmesriiki tingimusel, et ta on täitnud direktiivis toodud nõuded. Selle kohaselt peab pikaajalise elaniku staatusega isik võimalikult kiiresti ja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast teise liikmesriigi territooriumile saabumist taotlema selle liikmesriigi pädevalt asutuselt elamisluba.

Eestis on alalise elamisloa alusel elavatele välismaalastele tagatud võrdsed õigused kodanikega mitmetes valdkondades ka praegu, nt sotsiaalkindlustus, sotsiaalabi, maksusoodustused, õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega, juurdepääs kaupadele ja teenustele. Seega tagab kehtiv seadusandlus alalise elamisloa alusel elavatele kolmandate riikide kodanikele juba praegu paljud õigused, mida direktiiv ette näeb.

Kas pikaajalise elaniku elamisloaga isik saab vabalt minna teise riiki tööle?

Direktiiv sätestab, et riik peab pikaajalisi elanikke kohtlema tööturul võrdselt oma kodanikega. Otseseid piiranguid võib seada tööturule juurdepääsu osas avaliku võimu teostamisega seotud ametikohtadel. Samuti võib piirata õppimise eesmärgil liikmesriiki tulnud pikaajaliste elanike töötamist. Teises riigis pikaajalise elaniku staatuse saanud isikult võib riik edasi nõuda ka tööluba, kuna direktiivi kohaselt liikmesriigid võivad uurida oma tööturu olukorda ning kohaldada siseriiklikku korda, mis reguleerib vabade töökohtade täitmise või majandustegevusega tegelemise tingimusi.

Kes võivad saada pikaajalise elaniku staatuse?

Pikaajalise elaniku staatuse võivad saada kolmandate riikide kodanikud, kes vastavad direktiivis toodud tingimustele. Eesti kohaldab direktiivi nii kolmandate riikide kodanike kui ka määratlemata kodakondsusega isikute suhtes, kes vastavad direktiivis toodud tingimustele.

Millised on pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused?

Pikaajalise elaniku elamisloa võib isik saada juhul, kui:

1) ta on riigis elanud seaduslikult ja pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa saamise taotluse esitamist;
2) riigist eemalviibitud periood ei ületa 6 kuud järjest ja 10 kuud kokku nimetatud 5-aastase perioodi jooksul;
3) tal on ravikindlustus;;
4) isikul on stabiilne ja korrapärane sissetulek;
5) isik ei ohusta riigi avalikku korda või julgeolekut.


Kelle suhtes direktiiv ei kohaldu?

Direktiiv ei kohaldu õppimise eesmärgil riigis viibivate isikute suhtes. Samuti nende suhtes, kelle viibimist käsitletakse ajutise iseloomuga (hooajatöölised) ning teatud kategooria töötajaid nagu au pair'id ja lähetatud töötajad teenuse piiriülese pakkumise puhul. Samuti ei kohaldu direktiiv rahvusvahelist kaitset saanud välismaalase suhtes ja välisriikide diplomaatide suhtes.

Kuidas võib pikaajalise elaniku staatuse kaotada?

Pikaajalise elaniku staatuse võib kaotada isik, kes:

1) kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule;
2) on esitanud valeandmeid või kasutanud pettust pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel;
3) kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud.

Mida muudab direktiiv võrreldes Eestis senikehtinud elamislubade korraga?

Võrreldes senikehtiva süsteemiga tuuakse uue kontseptsioonina sisse pikaajalise elaniku staatus ja seda tõendav elamisluba. Seaduse kohaselt jääb alles kaks elamisloa liiki - tähtajaline elamisluba ning pikaajalise elaniku elamisluba. Kõik välismaalased, kel on alaline elamisluba loetaks pikaajalisteks elanikeks, nende alalist elamisluba tõendav dokument vahetataks pikaajalise elaniku elamisloa vastu dokumendi väljavahetamise käigus. Seega ei pea alalise elamisloaga isikud, kes omandavad seaduse jõustumisel pikaajalise elaniku elamisloa tasuma riigilõivu pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamise eest. Isik tasub üksnes dokumendi väljavahetamise riigilõivu (isikutunnistuse väljavahetamise eest käesoleval ajal 150 krooni).

Kuidas pikaajalise elaniku elamisluba saada?

Isik, kes soovib saada pikaajalise elaniku elamisluba peab esitama Kodakondsus- ja Migratsiooniametile vastavasisulise taotluse. Vastavalt direktiivis sätestatule hindab KMA menetluse käigus isiku vastavust pikaajalise elaniku staatuse saamise kriteeriumitele ja muudele nõuetele ning teeb otsuse hiljemalt kuue kuu möödumisel alates taotluse esitamisest. Lisaks võib taotluse läbivaatamise keerukusega seotud erandlikel asjaoludel seda tähtaega ka pikendada.